Thursday, February 3, 2011
Monday, October 18, 2010
Wednesday, August 4, 2010
Koeraga jalutama!
Äratuskell. Silmad jälle kokku kleepunud. Mida aeg edasi, seda raskem on end voodist välja ajada. Elu tunduks liiga piinarikas hommikuse kofeiinilaksuta. Kas jälle peab minema kooli?! Lõpp on lähedal, kuid ikkagi on raske oma konte sinna halli massi sisse vedada. Kas keegi mulle lihtsalt püstolit oimukohta suruda ei taha? Ma hüüaks, naeratus näol: ”Just pull the trigger!” Jah, keda ma petan?! Mu ellujäämisinstinkt veaks mind alt ja ma hakkaksin nutma.. nutaksin nagu väike laps ja anuksin oma elu eest, oma väärtusetu elu eest. Ainuke, kes mind igatseks, oleks võib-olla mu koer. Lohutav?
Koolitee tundus just täna pikem kui tavaliselt, kuna Ardo polnud just täna mu kõrval. Oleksin ju tahtnud sellisel hommikul seda rõõmupalli näha. Oli ju mu sünnipäev ning kodus unustati see ära. Võib-olla oli minu sünnipäev nende jaoks märk, et olen nüüd täiskasvanu ning polnud mõtet seda tähistada. Ehk unustati mind lihtsalt ära.
Koolitee, kruusatee oli mõnusalt kuiv. Oli tunda ja näha kevadet. Teeääres, metsa sees, kasvasid juba sinise-roosa kirjud sinililled ning varsti võis näha ka jänesekapsast. Päike oli veel madalal, kell oli poole kaheksa ringis ning tundide alguseni piisavalt aega. Kurat, koer tuli jälle kaasa! Teda koju tagasi viies jääksin ajaloo tundi hiljaks. Riskin sellega, kuna see tund mulle üldse ei meeldi. Pontut koju viies märkan, kuidas köögis keegi askeldab. See on ema, kes hakkab midagi küpsetama. Kas neil siiski oli meeles?
Koolis oli nii nagu alati. Rutiin, rutiin, rutiin. Olgu, natukene oli ka teisiti. Jaanal ja Kadil oli mu sünnipäev meeles. Kahjuks pidid nad seda geograafias üle klassi karjuma. Ma vihkan, kui nii tehakse, sest ei taha, et mulle soovitaks õnne kohusetundest.. Kuna öeldi, et on sünnipäev. Tahan, et inimestel endal meeles oleks.
Kõigist teistest elusolenditest oleksin näha tahtnud just seda, keda polnud. Ardo ei olnud ka kolmanda tunni lõpuks kooli jõudnud. Hakkasin huvi tundma. Saatsin talle sõnumi, võimalikult süütu sisuga, et mitte ema mängida. Saateraport- kohale toimetatud. Peale viit minutit ootamist hakkas juba midagi kripeldama. Vene keele tund möödus piinarikkalt- oodates. Pilk käis iga minuti järel telefoni ekraanilt üle. Vahetunnis, kui ma enam midagi ei oodanud, tuli sõnum: ”Magan.” Vähemalt mingigi elumärk! Süda rahul, võis hakata kordama matemaatika tööks.
Koju jalutades põikasin Ardo poolt läbi. Tema kodu oli ilus. Väljast kollane, suur aed, palju puid. Toad olid seal kogu aeg puhtad, nagu koristataks neid iga päev kaks korda. Ardo elas kõige tagumises väikeses toas, mille seinu kattis mustade lilledega valge tapeet, mis mulle väga meeldis. Toa taga nurgas, kapi taga, mis oli nagu kaitsev sein privaatsuse huvides, asetses voodi. Sealt võis ka leida selle popitegija.
”Tšau.”
”Tšau” vastas Ardo, silmad veel poolenisti kinni.
”Miks siis täna koolis ei käinud? Ootasin sind hommikul.”
”Hmm.. eilne õhtu läks suht käest ära. Jõudsin varahommikul koju.”
”Kus jõlkusid siis?”
”Madis sattus üle pika aja siia. Kutsus välja. Läksin. Nüüd kahetsen natukene.”
”Miks kahetsed?”
Ta silmad olid juba lahti ning nüüd paistsid need häbi täis olevat.
”Istusime Ravila pargis ning Lauri ilmus sinna. Anna andeks aga ma ei suutnud ennast tagasi hoida.”
Ta näitas mulle oma rinnal asetsevaid sinikaid.
”Kahjuks oli tema minust tugevam.”
”Kas keegi vahele ei tahtnud tulla?!”
”Lõpuks Madis tuli, tänu temale on mu nägu puutumata.”
”Ma ju viimane kord palusin, jäta see! Esiteks pole see sinu jama, teiseks ma tahaksin selle asja unustada.”
”Ma lihtsalt ei salli, kui mingi mölakas mu parima sõbrannaga niimoodi käitub.”
Kui kõik nüüd ära seletada, siis Lauri on mu eks. Me läksime aasta tagasi lahku, kuna ma ühel hetkel avastasin, et mu rahakotist hakkas raha kaduma, ning sõbranna salapärane kutt hakkas liigagi kalleid kingitusi tegema. Ei läinud kaua, kuni ma sellest teada sain, kuna silmad, või siis silmapikendused, on mul igal pool. Igatahes jõudis Lauri mulle veel lõuksi anda, kuna MINA ei usaldavat teda piisavalt ning PEAN tema järgi luurama. Kõige rohkem ajab närvi politsei, kes määras talle vaid kolmetonnise trahvi ja lähenemiskeelu. Naisele lõuksi tõmbamise eest?! Eks ole! Ema ei luba mul enam ühegi poisiga koju tulla enne, kui olen teda tundnud vähemalt aasta. Päris naljakas tegelikult.
”Homme ikka tuled kooli? Majanduses on suur lõputöö, peale seda enam seal tunnis käima ei pea.”
”Kuulsin juba, eelmisel nädalal.”
”Olgu, ma siis lippan koju. Süda on mul nüüd rahul, sest mu silmad on sind näinud. Tšau.”
Tõusin juba püsti ning liikusin väljapääsu poole, kui Ardo mind veel hüüdis:
“Kaisa!”
“Ah?”
“Palju õnne. Sorry, et sõnumit ei saatnud. Tulen õhtul sinu poolt läbi.”
”Olgu.”
Ja mu päev oli korda läinud.
Enne esimese osa lõppu peaksin veel ära mainima fakti, et kodus ootas mind päris vahva üllatus. Oleks ma sellist pilti kuskil ajakirjas näinud, oleks mul süda pahaks läinud aga siis oli armas. Laual oli ema küpsetatud tort ja natukene kartulisalatit, ning kaetud oli laud viiele. Imestama pani, et viiele, kuna meid on kolm- ema, isa ja mina, kuid siis tuli teisest toast mu kallis vennaraas Kaur oma järjekordse ”madratsiga”, vähemalt tundus selline nagu kõik tema eelmised.
Sünnipäev oli nagu iga teine, kuid tunne oli natukene erinev, kuna tundsin ennast hästi. Peale selle, et ma dokumenti vehkides saan nüüd alkoholi ja tubakatooteid, annab vanus ka teatud enesekindlust. Ma vähemalt loodan...
Koolitee tundus just täna pikem kui tavaliselt, kuna Ardo polnud just täna mu kõrval. Oleksin ju tahtnud sellisel hommikul seda rõõmupalli näha. Oli ju mu sünnipäev ning kodus unustati see ära. Võib-olla oli minu sünnipäev nende jaoks märk, et olen nüüd täiskasvanu ning polnud mõtet seda tähistada. Ehk unustati mind lihtsalt ära.
Koolitee, kruusatee oli mõnusalt kuiv. Oli tunda ja näha kevadet. Teeääres, metsa sees, kasvasid juba sinise-roosa kirjud sinililled ning varsti võis näha ka jänesekapsast. Päike oli veel madalal, kell oli poole kaheksa ringis ning tundide alguseni piisavalt aega. Kurat, koer tuli jälle kaasa! Teda koju tagasi viies jääksin ajaloo tundi hiljaks. Riskin sellega, kuna see tund mulle üldse ei meeldi. Pontut koju viies märkan, kuidas köögis keegi askeldab. See on ema, kes hakkab midagi küpsetama. Kas neil siiski oli meeles?
Koolis oli nii nagu alati. Rutiin, rutiin, rutiin. Olgu, natukene oli ka teisiti. Jaanal ja Kadil oli mu sünnipäev meeles. Kahjuks pidid nad seda geograafias üle klassi karjuma. Ma vihkan, kui nii tehakse, sest ei taha, et mulle soovitaks õnne kohusetundest.. Kuna öeldi, et on sünnipäev. Tahan, et inimestel endal meeles oleks.
Kõigist teistest elusolenditest oleksin näha tahtnud just seda, keda polnud. Ardo ei olnud ka kolmanda tunni lõpuks kooli jõudnud. Hakkasin huvi tundma. Saatsin talle sõnumi, võimalikult süütu sisuga, et mitte ema mängida. Saateraport- kohale toimetatud. Peale viit minutit ootamist hakkas juba midagi kripeldama. Vene keele tund möödus piinarikkalt- oodates. Pilk käis iga minuti järel telefoni ekraanilt üle. Vahetunnis, kui ma enam midagi ei oodanud, tuli sõnum: ”Magan.” Vähemalt mingigi elumärk! Süda rahul, võis hakata kordama matemaatika tööks.
Koju jalutades põikasin Ardo poolt läbi. Tema kodu oli ilus. Väljast kollane, suur aed, palju puid. Toad olid seal kogu aeg puhtad, nagu koristataks neid iga päev kaks korda. Ardo elas kõige tagumises väikeses toas, mille seinu kattis mustade lilledega valge tapeet, mis mulle väga meeldis. Toa taga nurgas, kapi taga, mis oli nagu kaitsev sein privaatsuse huvides, asetses voodi. Sealt võis ka leida selle popitegija.
”Tšau.”
”Tšau” vastas Ardo, silmad veel poolenisti kinni.
”Miks siis täna koolis ei käinud? Ootasin sind hommikul.”
”Hmm.. eilne õhtu läks suht käest ära. Jõudsin varahommikul koju.”
”Kus jõlkusid siis?”
”Madis sattus üle pika aja siia. Kutsus välja. Läksin. Nüüd kahetsen natukene.”
”Miks kahetsed?”
Ta silmad olid juba lahti ning nüüd paistsid need häbi täis olevat.
”Istusime Ravila pargis ning Lauri ilmus sinna. Anna andeks aga ma ei suutnud ennast tagasi hoida.”
Ta näitas mulle oma rinnal asetsevaid sinikaid.
”Kahjuks oli tema minust tugevam.”
”Kas keegi vahele ei tahtnud tulla?!”
”Lõpuks Madis tuli, tänu temale on mu nägu puutumata.”
”Ma ju viimane kord palusin, jäta see! Esiteks pole see sinu jama, teiseks ma tahaksin selle asja unustada.”
”Ma lihtsalt ei salli, kui mingi mölakas mu parima sõbrannaga niimoodi käitub.”
Kui kõik nüüd ära seletada, siis Lauri on mu eks. Me läksime aasta tagasi lahku, kuna ma ühel hetkel avastasin, et mu rahakotist hakkas raha kaduma, ning sõbranna salapärane kutt hakkas liigagi kalleid kingitusi tegema. Ei läinud kaua, kuni ma sellest teada sain, kuna silmad, või siis silmapikendused, on mul igal pool. Igatahes jõudis Lauri mulle veel lõuksi anda, kuna MINA ei usaldavat teda piisavalt ning PEAN tema järgi luurama. Kõige rohkem ajab närvi politsei, kes määras talle vaid kolmetonnise trahvi ja lähenemiskeelu. Naisele lõuksi tõmbamise eest?! Eks ole! Ema ei luba mul enam ühegi poisiga koju tulla enne, kui olen teda tundnud vähemalt aasta. Päris naljakas tegelikult.
”Homme ikka tuled kooli? Majanduses on suur lõputöö, peale seda enam seal tunnis käima ei pea.”
”Kuulsin juba, eelmisel nädalal.”
”Olgu, ma siis lippan koju. Süda on mul nüüd rahul, sest mu silmad on sind näinud. Tšau.”
Tõusin juba püsti ning liikusin väljapääsu poole, kui Ardo mind veel hüüdis:
“Kaisa!”
“Ah?”
“Palju õnne. Sorry, et sõnumit ei saatnud. Tulen õhtul sinu poolt läbi.”
”Olgu.”
Ja mu päev oli korda läinud.
Enne esimese osa lõppu peaksin veel ära mainima fakti, et kodus ootas mind päris vahva üllatus. Oleks ma sellist pilti kuskil ajakirjas näinud, oleks mul süda pahaks läinud aga siis oli armas. Laual oli ema küpsetatud tort ja natukene kartulisalatit, ning kaetud oli laud viiele. Imestama pani, et viiele, kuna meid on kolm- ema, isa ja mina, kuid siis tuli teisest toast mu kallis vennaraas Kaur oma järjekordse ”madratsiga”, vähemalt tundus selline nagu kõik tema eelmised.
Sünnipäev oli nagu iga teine, kuid tunne oli natukene erinev, kuna tundsin ennast hästi. Peale selle, et ma dokumenti vehkides saan nüüd alkoholi ja tubakatooteid, annab vanus ka teatud enesekindlust. Ma vähemalt loodan...
Friday, January 22, 2010
Kas suudab keegi seda tüdrukut naeratama panna? Loomulikult suudab. Tal on suurepärased, värvikad sõbrad, kes süstivad temasse igal sammul positiivsust. Välja arvatud kordadel, kus nende arust on tema valikud valed, kuid ka siis ei jäta nad teda toeta, sest ka tema on nende sitemaid päevi näinud. See tüdruk on natukene imelik, kuid sellepärast tema sõbrad teda armastavadki. Ei ole kerge olla skorpioni sõber.. aga nad on tugevad ja see tüdruk hindab neid selle eest.
Kui sellel tüdrukul on raske, üritab ta oma tunded muusika saatel välja elada. Vahest tuleb tal ka tuju pimedusse joosta ja lihtsalt karjuda, kuid ta ei tee seda, kuna kardab pimedat. Ta on väga imelik tüdruk. Ta ei söö juurvilju juhul, kui need pole otse peenralt. Ta keeldub kategooriliselt piima joomisest, sest ta õppis kunagi ühelt poisilt, et piim pole hea. Ma räägin.. ta on üdini imelik. Samuti ei meeldi talle, kui teda tullakse õpetama. Ta küsib ise, kui midagi vaja. See tüdruk, ta armub jube kiiresti ja valedesse poistesse. Tema sõbrad küll hoiatavad teda aga ta ei saa sinna midagi parata. Mõni võib-olla arvab, et ta armub igasse kutti keda näeb, aga tegelikult ei ole see nii. Ta valib oma ohvreid hoolikalt. Mitte igaüks ei suuda tema kiindumust ära teenida. Selle jaoks peab inimese sees midagi peituma.. midagi sügavamat, mida võib-olla ainult skorpioni pilk ära tabab aga teised mitte. Sellepärast arvataksegi, et armub igasse poissi.
Kui nüüd sügavamalt tema sisse pugeda, leiate sealt tunnete puntra. See imelik tüdruk, kellel on skorpioni pilk, ei suuda eriti oma tundeid kuskile liigitada ega neid eriti välja näidata. Selles suhtes on ta täielikult oskamatu käpard. Kui temalt küsida, mida ta hetkel tunneb, vastaks ta teile midagi sellist, mida iga teine inimene vastaks, kuid ise tunneb hoopis teisiti, kuid ei oska seda sõnadesse panna ning mõtleb välja midagi, mis sobiks antud situatsiooni. Kui tema süda armastab, siis on see maailma suurim armastus, mida keegi eal tunda saab. Kui ta vihkab, tasub tema vaenlastel temast eemale hoida.. väga kaugele. Kui ta hindab kellegi sõprust ja üritab ise sõber olla, olete õnneseen, kuna sel juhul ootab teid ees hea elu. Kuid, kui peaksite tema sõprust mingilgi määral kuritarvitama või reetma, võite kindel olla, et mõne päeva pärast tabab teid välk.
Selline on see imelik tüdruk, kes ei tea, mida oma tunnetega peale hakata või kellele oleks sobilik neid näidata. Üldiselt on ta kinnine, eriti sellepärast, et ta on saanud haiget poiste käest.. ja on sõbrannasid, kes on teda reetnud. Vot selline on see tüdruk, kes on sündinud skorpioni tähemärgi all...
Kui sellel tüdrukul on raske, üritab ta oma tunded muusika saatel välja elada. Vahest tuleb tal ka tuju pimedusse joosta ja lihtsalt karjuda, kuid ta ei tee seda, kuna kardab pimedat. Ta on väga imelik tüdruk. Ta ei söö juurvilju juhul, kui need pole otse peenralt. Ta keeldub kategooriliselt piima joomisest, sest ta õppis kunagi ühelt poisilt, et piim pole hea. Ma räägin.. ta on üdini imelik. Samuti ei meeldi talle, kui teda tullakse õpetama. Ta küsib ise, kui midagi vaja. See tüdruk, ta armub jube kiiresti ja valedesse poistesse. Tema sõbrad küll hoiatavad teda aga ta ei saa sinna midagi parata. Mõni võib-olla arvab, et ta armub igasse kutti keda näeb, aga tegelikult ei ole see nii. Ta valib oma ohvreid hoolikalt. Mitte igaüks ei suuda tema kiindumust ära teenida. Selle jaoks peab inimese sees midagi peituma.. midagi sügavamat, mida võib-olla ainult skorpioni pilk ära tabab aga teised mitte. Sellepärast arvataksegi, et armub igasse poissi.
Kui nüüd sügavamalt tema sisse pugeda, leiate sealt tunnete puntra. See imelik tüdruk, kellel on skorpioni pilk, ei suuda eriti oma tundeid kuskile liigitada ega neid eriti välja näidata. Selles suhtes on ta täielikult oskamatu käpard. Kui temalt küsida, mida ta hetkel tunneb, vastaks ta teile midagi sellist, mida iga teine inimene vastaks, kuid ise tunneb hoopis teisiti, kuid ei oska seda sõnadesse panna ning mõtleb välja midagi, mis sobiks antud situatsiooni. Kui tema süda armastab, siis on see maailma suurim armastus, mida keegi eal tunda saab. Kui ta vihkab, tasub tema vaenlastel temast eemale hoida.. väga kaugele. Kui ta hindab kellegi sõprust ja üritab ise sõber olla, olete õnneseen, kuna sel juhul ootab teid ees hea elu. Kuid, kui peaksite tema sõprust mingilgi määral kuritarvitama või reetma, võite kindel olla, et mõne päeva pärast tabab teid välk.
Selline on see imelik tüdruk, kes ei tea, mida oma tunnetega peale hakata või kellele oleks sobilik neid näidata. Üldiselt on ta kinnine, eriti sellepärast, et ta on saanud haiget poiste käest.. ja on sõbrannasid, kes on teda reetnud. Vot selline on see tüdruk, kes on sündinud skorpioni tähemärgi all...
Wednesday, January 20, 2010
Welcome to Estonia
Nii.. minu uue blogi algatuseks on Okia blogi, kus kutsutakse üles Eesti mainet tõstma. Peab vaid lisama pildi oma blogisse või pildialbumisse ning panema pealkirjaks Welcome to Estonia ;). Mina igaljuhul alustasin juba Eesti promomisega :P.
Welcome to Estonia
Welcome to Estonia
Welcome to Estonia
Welcome to Estonia
Welcome to Estonia
Welcome to Estonia
Welcome to Estonia
Welcome to Estonia
Subscribe to:
Posts (Atom)